Konnajooga
Konnakene konnakoorist
miskit uut ta teha soovis.
Krooksumisest hääl on kähe,
rohkem sinna ta ei lähe.
Võttis ette suure hooga
ära proovib konnajooga.
Koivad lahti, kringliks sõlme,
kükki, nina vastu põlve.
Väänles seal siis ühtesoodu
justkui konnajoogaks loodud.
Toonekured, nokad lahti,
mõtlesid, mis nüüd küll lahti!
Veidi lausa hirmutavalt
konnal koivad liigutavad.
Sellist küll ei süüa tahaks,
äkki konn on läinud pahaks.
Konnakene konnakoorist
iga päev nüüd teha proovis
ikka rõõmsalt, reipa hooga
tervendavat konnajoogat.
Mõistis konn, et sport on see,
mis kingib pika elutee.
Mereröövel
Tahaks olla mereröövel,
rööviks merd ma igal öösel.
Julgelt paadininal seisaks,
tormituulte poole seilaks,
musta lipu masti heidaks.
Edasi! Ma julgelt hõikaks.
Aga ühes pole kindel,
mis ma teen, kui olen rindel,
vastas teine mereröövel,
pimeduses, südaöösel.
Joosta poleks kuhugi,
pähe saan veel muhu nii,
kui ma peaksin võitlema –
ei sellega saaks hakkama.
Pimedust ju kardan ma
ja võidelda ei tahaks ka.
Las see jääda unistuseks,
lihtsalt täitumata uneks.
Jätkan ikka vanal rindel.
Töö on selge, palkki kindel,
veendus väike hiirejuts.
Selga ranits, pähe müts.
Asus reipalt kooliteele.
Otsustas siis kindlal meelel:
võib ju olla mereröövel
turvaliselt unes öösel.
Vabakutseline vares
Hallipäine vana vares
maailmameister kirimales.
Olümpial lausa võidu saand,
võitmatuna püsind ta.
Kirimales toona veel
käike tehti kirja teel.
Tema kurvastuseks aga
kirjaoskus jäetud maha.
Kõik on kolind internetti:
odad, ratsud, etturidki.
Vabakutseline vares
ammu pole mängind malet.
Hoopis hakkas kirjanikuks,
paber-pliiats talle istus.
Las nad peagi omaette
vallutavad internette.
Igaühel vaba voli,
tema sinna küll ei koli.
Vares, vanakooli mees,
võistleks pigem kirja teel.
Eks ta vaikselt omette
nokitse siis kirjatükke.
Ehk ta jutud kunagi
too tal kuldse medali.